Arvustus: Agent Provocateur Pétale Noir (2012)

Agent Provocateur lõhnade sari on üks mu lemmikuid, millest annab tunnistust ka see, et pooled nende valikus olevatest eau de parfum’idest on mu kollektsioonis olemas. Kui nimilõhn Agent Provocateur ja aldehüüdine Maîtresse kuuluvad juba nootide poolest mu favoriitide hulka, siis Pétale Noir oli nö "täielik pimeost" ehk ma ei olnud parfüümi eelnevalt proovinud ega olnud kindel ka selle meeldivuses lõhnanootide põhjal. Otsustasin võtta riski, sest siiani AP’s pettuma pidanud ei ole ja ei pidanud ka seekord!

Kõik Agent Provocateur pudelid on väga kaunid ja suurusest hoolimata täpselt sama kujuga. Munajas kuju on väidetavalt inspireeritud naiselikust viljakusest, kuigi et mõnedele meenutab see hoopis pommi, mis seostuvat paremini brändi nimega. Ka Pétale Noir’i pudel on väga ilus – läbipaistev klaas õrna valge ja kuldse lillemustriga. Nagu teistelgi AP parfüümidel, puudub ka Pétal Noir’il kork, selle asemel on metallist kinnis, mis takistab parfüümi välja tulemist kui peaks kogemata pihustile vajutama ja mille küljes on peenike must kett. 

Kõige olulisem on siiski lõhn ja Pétale Noir ei tohiks vähemalt lillelõhna armastajatele selles osas pettumust valmistada, kasutatud on sedavõrd palju erinevaid lillenoote! Kõige tugevamad on kindlasti hüatsint, magnoolia, roos ja maikelluke. Esimesed paarkümmend minutit on tunda ka üpris tugevat patšuli lõhna, kuid ajapikku see hajub ning asendub kergelt puudrise hõnguga. Lõhna kestvus on üsna hea – ka veel ligi 10 tundi hiljem on seda nõrgalt tunda ja riiete peal püsib see eriti kaua. Erinevalt teistest Agent Provocateur edp’dest, mida mis iseloomustaksin kui puudriseid (vahel isegi lausa tolmuseid), suitsuseid ja heas mõttes vanamoodsaid, on Pétale Noir  tütarlapselikum, lillelisem ja kergem. Imestama paneb küll nimi, sest midagi musta värviga (noir pr. keeles must) seostuvat selles lõhnas vähemalt minu jaoks ei ole.

Kas Pétale Noir kuulub mu lemmikparfüümide hulka? Kindlasti mitte, kuid see ei tähenda, et ma teda ei hindaks ja talle kasutust ei leiaks. Sügise tulles jääb ta ilmselt järgmist kevadet ootama, sest vähemalt minu naha puhul  ta eriti jahedate ilmadega kasutamiseks ei sobi ja lööb tõeliselt õitsele alles naha kokkupuutel soojuse ja päikesega.

Tipunoodid: lootos, magnoolia, kannikese lehed, hüatsint, mandariinapelsin ja bergamot

Südamenoodid: roos, ilang-ilang, neroli, heliotroop, osmanthus, võhumõõgajuur, maikelluke ja mustsõstra õied

Põhjanoodid: nahk, ingver, ambra, tubakalehed, patšuli, tammesammal, vetiver, sandlipuu, seeder, ladana, muskus ja benso

Püsivus: keskmine/tugev (kuni 10 h)

Tugevus: keskmine