Arvustus: Caron L’Anarchiste (2000) – lõhn kui revolutsioonijärgne hommik

Olen jõudnud järjega esimese meestelõhna juurde ning valik langes mu isiklikule suurele lemmikule. Caron L’Anarchiste liitus riiuli(te)täie pudelikestega kevadel 2013, kui oli mu abikaasa sünnipäev ning otsisin talle täiuslikku lõhnavat kinki, mis iseloomustaks teda nii sisemiselt kui väliselt. Revolutsiooniline nimi, ebatavalised lõhnanoodid, ülistavad arvustused, mis siiski hoiatasid, et see lõhn pole kõigile – mida rohkem soovida. (Vahemärkusena mainin, et mu kollektsiooni kuuluvad meestelõhnad on vabalt mu abikaasa kasutuses ehk siis tema lõhnastab end ja mina nuusutan teda, aga kui tahtmine tuleb võin neid ka muidugi endale peale pihustada.)

Nimi Caron on paljudele eestlastele ilmselt võõras, sest Eestis peale paari üksiku e-poe minu teada nende parfüüme ei müüda. Ometi on tegu ühe legendaarsema Prantsuse lõhnamajaga, mis alustas tegevust juba 1904-ndal aastal ning mille peened butiigid on avatud nii Pariisis kui ka New Yorkis. Kõige kuulsamad on nende urniparfüümid, mida saab osta ainult butiikidest ja kasvõi liitri kaupa! Muidugi peab urniparfüümide puhul arvestama väga kõrgete hindadega, kuid kvaliteet ja kogemus on seda väärt. Samuti tasub ära märkida, et lisaks lõhnadele toodab Caron ka lõhnastatud puudreid, mis näevad välja imearmsad ja pidid olema ka üsna rahakotisõbralikud.

Caron puudritupsud!

L’Anarchiste on vaieldamatult hetkel mu lemmik meestelõhn. Isegi parfüümi karp ja pudel on mainimisväärsed. Karbi sisemus on väga põnevalt tempelmustritega kaunistatud ning pudel meenutab ühele sammast, teisele hauakivi, kolmandale plaskut. Kuigi, et pudel on vasekarva,  ei ole ta siiski metallist, vaid klaasist ja on töödeldud nii, et iga puudutus jätab sinna jälje. Selle tulemusel muutub iga pudel lõpuks unikaalseks.

Nagu ma aru saanud olen, siis L’Anarchiste on selline lõhn, mida kas vihatakse või armastatakse ja erinevad inimesed tunnevad seda väga erinevat moodi. Ametlikud lõhnanoodid on veel hoopis omaette lugu. Mulle avaneb L’Anarchiste jaheda, metallise ja vürtsikana. Silme ette kerkivad esimesena vasksed plaadid, suured rohelised õunad ja vereloik. Metallihõngu ja vere seos on ammutuntud, kuid paljudes blogides ja foorumites vaieldakse selle üle, kas l’Anarchiste’is on äratuntav apelsin (või muud tsitruselised) või õun. Mõne aja pärast muutub lõhn soojemaks, vürtsikamaks ja verehõngune terav metallisus asendub kergelt roostese vana metalli ja kuuma vasega. Lõpuks ilmuvad vetiveri, aniisi ja seedripuu noodid

Mu abikaasa kommentaar L’Anarchistile oli järgmine: "See on väga kuri lõhn." Kes teda teab, see saab aru, et tegu on positiivse hinnanguga. :)





Tipunoodid: Aafrika apelsiniõis ja piparmünt

Südamenoodid: vetiver, sandlipuu, gajakipuu, seeder ja kaneel

Põhjanoodid:  muskus

Püsivus: tugev (10+ h)

Tugevus: keskmine